Minu teekonna üheks eesmärgiks on inimesi aidata, tervendada, suunata, julgustada, avada, valgustada ja inspireerida. See teekond eeldab ja vajab minu poolt väga suuri jõupingutusi ning ennekõike julgust ja enesekindlust. Ilma selleta ei ole mul võimalik täita oma teekonna eesmärki, mille olen iseendaga enne sellesse kehasse saabumist kokku leppinud. Suured eesmärgid ja unistused eeldavad suuri pingutusi ja samme. See on nagu Karmaseadus. Kui soovid, siis tegutse. Kui unistad, siis julge. Kui soovid suuri muudatusi teha, siis ära karda selleks ka samme astuda. Need põhimõtted peavad väga paika ja mina pean neist kinni. Ilma nendeta ei näe ma küll, kuidas on võimalik viia ellu midagi nii võimast, kui minu unistused ja sihtpunkt ette näevad. Enesekindlus on sellel teekonnal lausa vajalik, ilma selleta lihtsalt ei ole võimalik seda rada käia.

Avan ennast sulle ja räägin, milline on minu suhtumine ellu ja kuidas ma suudan seda teekonda käia. Väga tihti ning ikka ja jälle korduvad ühed ja samad küsimused: "Tene, kuidas sa suudad?","Kuidas sa jõuad?","Kuidas sa jaksad?", "Kas see sind ära ei kurna?", "Kas sa vahel ei tunne, et soovid lihtsalt sellest kõigest puhata?". Minu teele tuleb väga palju taolisi küsimusi ja ma ei pane seda pahaks. Miks? Ma tean väga hästi, kui intrigeeriv on minu elu ja kogu atmosfäär minu ümber. See on täiesti arusaadav, minu elu ongi üks müstika. Mõistan neid küsimusi. Ja mul on nendele küsimustele tegelikult väga lihtsad vastused. Jagan neid sinuga!

Ennekõike on oluline siht, mis on minu silme ees. See siht on suur ning utoopiliselt lai ja avar. Väga utoopiliselt suur siht, aga mina usun siiralt, et suudan selleni jõuda. Jõuangi, ma tean seda. Sellega tahan ma öelda, et minu sees olev usk suudab vallutada maid ja liigutada mägesid. Kõige olulisem ongi hinge usk iseendasse, see on kõige suurem jõud ja relv, millega ma enda elu juhin.

Ma olen äärmiselt kangekaelne inimene teemades, mille olen endale sihiks võtnud. Kui mul on mõte, siis ma selle ka teostan. Kuna minu unistused on väga suurelt seotud armastusega, selle jagamisega iseendast kaugemale, siis Karmaseadus toetab mind sellel teekonnal. Teades, kuidas Karma töötab, annab mulle veelgi suurema usu sellesse, et suudan siin elus saavutada midagi suurt ja tähendusrikast. Minu unistused küündivad kaugemale minust endast, minu egost väljapoole, ja see tähendab vaid üht - need unistused on egovabad, need on täis tingimusteta armastust. Karmaseadus toetab nende unistuste täitumist, milles ei ole grammigi ego. See ongi minu garantii, et kõik läheb hästi.

Motiveerides kõiki teisi, motiveerin ma täpselt samamoodi iseennast, ja kes teab, võib-olla isegi rohkem. Olen üheaegselt enda õpetaja ja õpilane. Kuidas üldse oleks mul õigust, võimalust ja jõudu teisi inimesi motiveerida, kui ma ei suudaks seda enda puhul praktiseerida. Õige õpetaja on vähemalt korra olnud iseenda õpilane.

Enesemotiveerimine ja endaga nii-öelda suhtlemine on väga oluline osa selle juures, mis annab mulle jõu, julguse, enesekindluse ja sihi.

Kui tundub, et see kõik on minu jaoks lihtne ja kergesti kätte saadud, siis kindlasti see nii ei ole. Ma olen õppinud olema elus tugev, inimesed ise on olnud minu õpetajad, ja olukorrad, milles olen viibinud või viibin tulevikus, on kujundanud mind selleks, kes ma olen täna või tulevikus. Minu trump on see, et ma võtan kõigest, mis on minu ümber, õpetussõnu, ja seejärel õpin, praktiseerin, õpin uuesti ja kinnitan enda hinge kõik selle, mis on vajalik. Ma ei jäta ühtegi koolitundi vahele.

Enesekindlus on väga oluline iseloomujoon, mille me kõik peame ühes või teises elus selgeks õppima ja seda ka siiralt väljapoole kumama. Võltsi enesekindlust on täis terve maailm, siirast enesekindlust on aga vähe. Miks? See on äärmiselt väärtuslik iseloomujoon ja mida väärtuslikum on mõni iseloomujoon, seda raskem on seda endas siiralt omada. Ma olen enesekindluse juba enda eelmiste elude kaudu selgeks saanud ja endasse kinnitanud, see on lihtsalt minus olemas. Selles elus ma voolin, vormin ja muudab seda tugevamaks. Ma tean ka põhjust, miks see peab minus ehtsal kujul kinnitunud olema. Ilma enesekindluseta ei suudaks ma oma teekonda läbi käia. See teekond on üks eksam teise eksami järel, ja nii paljude teemadega, et siin on vaja teatud varustust, et selles püsti jääda. Mida rohkem inimesi on sinu elus, seda keerulisemad on ülesanded, ja seda kõike mul jagub, kuna minu teele satub väga palju inimesi oma lugude, murede, probleemide, küsimuste ja unikaalsete eluteedega. Teid aidates peab minu sees olema enesekindlus, see on hädavajalik, ilma selleta on mul võimatu abi pakkuda.

"Kuidas ma suudan, kuidas ma jaksan?" Kui sul on paigas, mida sa soovid saavutada, siis ei tule "mittesuutmine" kõne allagi. Alla annad sa ikka siis, kui sinu eesmärk ja siht ei oma sinu hinges suurt väärtust. Kui sinu südames on kõik paigas ja sa tead, mille nimel sa tööd teed, siis sa lihtsalt suudad. Loeb see, mis on sinu jaoks väärtust täis ja mis mitte.

Loomulikult on mul hetki, kus ma tunnen end füüsiliselt kurnatuna, kuid see on normaalne osa meie eludes. Kui sa jagad palju energiat, siis sinu keha annab märku, kui sul on energiapuudus. Kui ma nii tunnen, siis turgutan end õigete toitudega, eeterlike õlide, kristallide ja erinevate lõõgastavate tegevustega, nagu näiteks kuulan muusikat või veedan aega koos oma lähedastega. Veganlus on minu elustiil ja see aitab mind vormis hoida nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kui päris aus olla, siis kui ma ei oleks vegan, siis poleks mul kaugeltki nii palju jõudu, kui praegu minu sees on. See on minu elus kindel trump.

Vaimset kurnatust takistan ma sellega, et ma väga valin, kellele ma end isiklikult jagan. Kui ma tunnen, et minu poole pöördunud inimene ei tulnud heade kavatsustega, siis ma end ka ei jaga. Mul ei ole mitte mingisugust probleemi inimestele öelda "ei", samuti ei ole mul mitte mingisugust probleemi öelda "jah". Kõik oleneb sinust, temast ja teist endast.

"Kuidas ma jõuan?" Mul on ikka selline ellusuhtumine, et ma ei tulnud siia oma elu ometi raiskama. Mul on nii võimas võimalus olla selles elus sellises isikus, käia sellisel teekonnal ja sellises imelises keskkonnas, kus ma olen sündinud ja hetkel elama jäänud. Oleks äärmiselt suur patt ja täielik raiskamine, kui ma laseksin sellisel eluvõimalusel käest libiseda. Selgeltnägijana ma tean seda, mis juhtub meiega peale meie selle keha surma, kuidas hinged liiguvad ja rändavad. Ja seetõttu tean ma väga hästi, kui oluline on kasutada seda elu, mis on meile siin antud, ja mida sellega teha. Kui aus olla, siis mul tõesti ei ole aega oodata, kuid mul on aega ja ruumi tegutseda. Nõndaviisi jõuangi.

"Puhata?" Puhata, kuidas siis? Kui aus olla, siis ma nii-öelda tüüpiliselt ei puhka. Mul ei lähe seda vaja. Minu puhkus on see, kui ma rändan uutesse paikadesse, näiteks reisin korra kodumaalt välja ja näen meid ümbritsevat maailma selle väga reaalsel kujul. Ma puhkan ka siis, kui ma valmistan süüa. Ma puhkan, kui veedan oma lähedastega lõbusa ja lõõgastava õhtu. See on minu puhkus. Kui mul peaks tekkima olukord, kus ma ei soovi enam kedagi aidata, soovin sellest puhata, siis tegelikult näitab see seda, et ma abistan teisi vastu enda tahtmist. Aga ma ei tee seda vastu oma tahtmist. Ma olen selline inimene, kes ei tee midagi endale vastumeelselt, kuna ma usun, et elus peab olema siiras, ja enda tahte vastu tegutsemine viitab iseendale valetamisele.

Milline siis on see minu enesekindlus? Ma tean enda väärtust, ma olen õppinud, kui oluline on seda endas näha, tunda ja mõista. Kui see on sinu hinges siiralt paigas, siis see loobki suure osa enesekindlusest. Mulle ei ole oluline kellegi negatiivne arvamus minu kohta. Mulle ei ole oluline see, kui keegi ei usu minu väärtusesse ega võimetesse. See on nii teisejärguline, et ma ei vaevu sellel isegi peatuma. Kui ma ise tean, mida ma väärt olen, mida ma suudan ja mida ma andena oman, siis see ongi kõige olulisem. Keda see negatiivselt riivab või puudutab, nendel endal võib olla madal spirituaalne tase. Kuna ma ei otsi väljastpoolt heakskiitu ega ka enda kujundamist, siis ei kuula ka kellegi kriitilist arvamust enda suhtes. Olen ise enda kohtumõistja, see ametipositsioon on juba hõivatud.

Loomulikult on olnud olukordi, kus üks või teine on ümber nurga toonud minu ette kriitikat. See on nii loomulik protsess siin ühiskonnas, kus oleme segaverelist tõugu hinged. Kes on hea, kes armastav, kes ahne ja kes ülbe. Ega otse ei julgegi keegi midagi öelda, kui see pole just siiras ja hea. Kuidas ma olen siis nendes olukordades toiminud? Tead, ma tunnen kaasa sellele inimesele, kes on end mürgitanud kadeduse või millegi veel hullemaga, pidades mind selle kõige muusaks. Mürk inimese hinges põletab vaid teda ennast, kui teine pool seda mürki ei tarbi. Mina teiste inimeste mürki ei tarbi. Igal inimesel on õigus end vabalt väljendada, kui nende inimeste sisu on selline, siis nähku kõik nende hinge sisutust. Minu jaoks ei ole oluline mürk, mis kuskil taustal vibreerib, minu jaoks on oluline armastus, mis tuuakse minu silmade ette. Mind on tänaseks ümbritsenud niivõrd palju toredaid, häid ja suurepäraseid inimesi, kes jagavad mulle oma headust. See on eluenergia, mille ma võtan avasüli vastu. Kõige olulisem ongi see, kuidas sa reageerid ja enda sisemist filtrit kasutad. Mina võtan vastu kõik hea ja halvast ma loobun. Enesekindlus ei ole suhtumine: "Küll ma neile meeldin!", enesekindlus eeldab suhtumist: "Kui ma neile ei meeldi, siis sellest ei ole midagi!".

Enesekindel ellusuhutmine, iseenda aktsepteermine ja usk, mis on isendasse püstitatud - see on kõige suure alus ja võti!